See mõte tekib mul kiivri all siis, kui sõidad mööda Eestimaa maanteid ja koged ehedat elamust mida pakub kiirus ja tihtipeale ka eluohtlik seisukord. Öeldakse ju tsiklisõitjete hulgas, et pole vaja karta kuidas sa kukud vaid seda MILLAL sa kukud. Kuid mõte on olnud üks, peaks kirja panema, siis kui rattalt maha tulen, vat just siis, kõik need mõtted ja tunded. Kuid mitte ainult motikaga sõites, ka siis kui lõpetad mingi väga pingelise perioodi, mõne lavastuse või suurürituse korraldamise. Mõtlen ka siis, et nagu ma sellelt rattalt maha saan nii kirjutan ...
.jpg)
Mõeldud tehtud - lõpuks. Vist ongi hästi, et alles nüüd.
Ma ei pretenteeri lugemisele, lihtsalt enda jaoks on hea vahel ka teha väike sorteer selles mõtete sahvris, tuulutada pütte ja vitsikuid, kasta kuuma veege, et hallitama ei läheks ja kui sa seda loed, siis oled ju sinagi ehk korraks maha astunud oma igapäevarattalt. Eluratas keerleb edasi ja see õnneks ei sõltu väga meist, sest usun põhimõttesse: Inimene teeb ja toimetab, kuid kellegil on meiega plaan.
