Kevade ootus.

Kunagi kirjutasin ma ühe teksti kevade ootusest,  Tartu Ülikooli Rahavatantsuansambli juubeliks 2010 märts. Kui mu arvuti minuga koostöö lõpetas läks see tekst kaduma. Vähemalt pole ma teda kusagilt arhiividest leidnud, mis on laiali pillutatud erinevate arvutite ja pilvede vahel. Kuid ma igatsesin seda jälle kord lugeda. Räägi e. kirjuta inimestega, nagu oleks täna keegi mulle nii kõrva sosistanud. Nii ma siis pöördusin FB s tekstide tellija poole ..... ja tal olid alles mu kirjad.
Aitäh Aveli! Oli väga huvitav lugeda neid öösel ja hilisõhtul saadetud mõtisklusi, koos minu repliikide ja toonaste mälestustega.
Ma tõstsin neid vahetekste nüüd ümber. Mäletan, et aja nappusel neid tekste selle kontserdi tarvis ka lühendati. Siin on nad täies pikkuses.
Isiklik emotsioon ka: Ma olen ühe teksti kirjutamise üle nii uhke, selle 4. teksti. Kevade tuleku kirjeldus on kronoloogilises järjekorras, nagu loodusõpetuse raamatust maha kirjutatud ja minu arvates armas.

Neid tekste, mis sisse ei läinud, ma siia ei pane. Täna neid üle lugedes tekkis mõte neid edasi arendada. Elame, näeme!
Kui Sulle mõni tekst meeldib ja Sa tahaks seda kasutada, siis ütle mulle ka. Ma ei küsi raha! Lihtsalt panen märke, et neid loeti ka ..... sündmusel.

Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli juubel 20.märts 2010.a

Vanemuise väike maja

Kontsertetenduse vahetekstid (veidi ümbertöötatult 2015)

Tüdruk e KEVAD

Poiss e TALV

1       Kevade saabumise ja talve mineku märkidest TALVE silmade läbi.

Poiss e TALV: Ei tea kas ILM hakkab hukka minema või on selle minu silmanägemisega viimasel ajal midagi pahasti? See on kindlasti sellest päikesepaistest mis mulle hommikupoolikuti une silmast peletab ja õhtuti uinuda ei lase. Ei saa ju nii olla, et ma kohe mitu kuud pole märganud neid neidude lühikesi seelikuid ja sillerdavaid silmi. Kohe kiusatus tuleb peale, nii tahaks tuuseldada neid lühikestes seelikutes tüdrukuid, kuid nemad vaid kilkavad ja lähevad päev päevalt aina ilusamaks. Mul hakkab kohe palav, aga peaks olema kõhe, kohe külm peaks olema. Ometi ei tohi minu mehine süda murduda, veel ei ole teie kord lustakad piigad, kelle juuksed nagu kuld, seelikud kui lumelt peegelduv päikeselaik ja naer nagu jääpurika kuljuste kõlin.

2        Kevade saabumise ja talve mineku märkidest KEVADE silmade läbi.

Tüdruk e KEVAD: Ei tea kas ILM hakka hukka minema või on minu tundmistega midagi lahti? Hing heliseb ja lindude siristamine on juba hommikul ärgates kõrvus. Aina enam ja enam tõmbab süda välja lompide vahele silkama. Mis sest, et hommikused veesilmad on jääkirmega kaetud, see ei loe, küll päikeseline päev neilt kaaned kangutab ja ilma veevulinaga täidab. Päikese imeline jõud käib üle ka suurematest mehepoegadest kes taganevad tema õrna kuid siiski nii läbitungiva silmapilgutuse eest. Tegelikkuses salamisi sütivad need mehemürakad end tema paistele soojendama, ahoi teid on avastatud, ei tasu põigelda ….. ta tuleb!

3      Tuleb minna selleks, et naasta!

Poiss e. TALV: Tunne tekkib sisimas, et peab minema, nagu kripeldaks ja rõhuks suur raske kivi sinu rinnakorvil. Minemise kihk tekitab ärevust, ootusi, turgutab sinu kujutelmi ja paneb unistuste veskite tiivad kiiremini liikuma.

Tegelikkuses inimesel ju tarvitseb vaid tahta ja ta võib rännata maade ja merede taha. Haarata sealt kaasa kõik hea ja salvestada see oma mälestuste lõppematutesse laegastesse. Ja siis kui pimedatel, külmadel, tuisustel õhtutel küünlavalgel seda laegast veidi paotada tulevad meelde mitte üksnes see, mis juhtus, vaid taaselustuvad ka tunded, mida sel päeval kogeti ja mõtted, mida mõeldi, pildid mida nähti. Tuleb minna! Selleks, et naasta! Mitte igatseda selle, juba möödunu järele vaid minna, kogema uut. Mitte mõelda millal ma sinna saan vaid tegutseda. Järgida oma sisetunnet ja minna. Tahtke ja te saate, juhtige ise oma minemisi ja tulemisi ning siis ei teki teil kunagi küsimust, millal meie sinna saame?

4   Kevade ootuse kirjeldus.

Tüdruk e KEVAD: Ja hakkadki minema. Ega sa kurb ei ole?

Poiss e. TALV: Kurb … ei … mispärast?  Iga hea asi algab ja saab ka lõpuks otsa. Ega head asjad ongi vaid siis head kui nad kestavad lühikest aega. Ja lõpuks on kõige parem asi see kui see hea tuleb mõne aja pärast uuesti. Ma lähen selleks, et uuesti tulla.

Tüdruk e KEVAD: Ja siis kui sa läinud oled hakkame me sinu järele igatsema.

Poiss e. TALV: Just nii nagu kõik praegu ootavad ja igatsevad Sinu tulemist.

Tüdruk e KEVAD: Jah nad ootavad. Nad igatsevad näha ja tunda sulalume krõmpsumist kargetel kevadhommikutel jalgade all, päikesepaitusest lössis lumememmesid kes on veidi ühele küljele viltu  vajunud nagu oleksid hommikvõimlemiseks end üles rivistanud ja teeksid painutusi, lahedaid suuri kevadisi jääpurikad mis kõhedust tekitavalt katuseräästas ripuvad ja nende kumedat kildudeks kukkumise heli kui nad vastu tänavasillutist tuhandeks kristallhelmeks pudenevad.

Nad igatsevad pärast pikka talve õhku tekkivat erilist lõhna, mis on segu mingist kordumatult kergest tundest, ootusärevusest ning romantikast, päikesepaistet puutüvedel, pajukiisude pehmeid tupsusid mis oma olemuselt on elegantselt tagasihoidlikud, kuid varakevadistes kargelt karmides tingimustes oma hõbevalges ja hiljem kollases rüüs silmapaistval kaunid,  näsiniine pakatavaid tumeroosasid õie- ja helerohelisi lehepungi mis on juba nii suureks paisunud, et nende puhkemiseni on vist jäänud vaid mõned päevad.

Putukaid kes ronivad vesisest talvevoodist päikesesooja nautima, see kestab vaid hetke kui ilmub välja tohutu hulk putukaid, putukaid on taimede õitel, lehtedel ja vartel,  nad kõik igatsevad näha kirjut liblikat, sest kirju liblika nägemine lubab nägijale kirjut suve, ja seda kui järsku on taevasse ilmunud rändlindude parved, esimesena künnivares, siis kuldnokk ja lõoke ning seda kui ühel hetkel kõik võsad, metsatukad saavad tasapisi täis linnulaulu ja hõiskamist.

Seda kui maailm su ümber lööb õide, alguses arglikult ilmuvad esimesed lumi- ja märtsikellukesed, sealt edasi juba sinilill, paiseleht, ülased, kollased kuldtähed, kevadiste konnade krooksumist, kõiksugu taimede pungade mullapõuest kerkimist, magusat vahtramahla mis on hakanud puutüves liikuma, sarapuu tolmlemist.

Rabade lähedal nurmedel kudrutavaid tetresid, öösiti linnahoovides koleda häälega kisavaid kassisid, esimest kevadist loomalast, kes veidi tainastel jalgadel värisedes püsti püüab püsida ja iga hetkega jõudu juurde saades aina tugevamaks muutub, väikeseid kevadisi rebasekutsikaid ja jänesepõnne põõsaste vahel, kogu  kevade seda erkrohelist värvi, millega loodus end ehib, see on nii küllastunud kollasest nagu oleks endasse imenud kogu Päikese jõu, ta on hirmus isuäratav, teda tahaks süüa, juua ja temas oleks mõnus kümmelda.

Poiss e. TALV: Sa oled peaaegu sama tähtis kui uue aasta saabumine. Sind otsitakse, otsitakse märke, tunnet, tõmmatakse õhku ninasõõrmeisse - kas on juba Sinu lõhna tunda?

Esialgu ei toimu midagi - öösel külmetab, päeval sulatab. Tuul on vinge ja mahlakase asemel tilgub nina. Üks märk on see, et hommikul läheb vara valgeks ja Sa oled aina enam inimeste meeltes, igatsustes, aga reaalsuses alles kaugel. Sulle endale meeldib  väga see aeg, aga kõige rohkem just selline aeg, kui kask on õrnalt heleroheline, ussike ukerdab mullast välja, linnud on ärevuses ja ei lase magada, hing on haige, sest igatseb tont teab mida.

Sa ootad seda, kus rohulible kasvab silmnähtavalt, pungad pakatavad kõigest väest ja metsaalune on (sini)lilli täis ja päike põletab nagu läbi suurendusklaasi. Peamine, et SEE aeg ei oleks nii üürike, et ei jõua märgatagi.