Praegu on mul peamiseks väljakutseks lugude jutustamine. Õigemini, kuidas panna teisi lugusid jutustama. Mõni kindlasti mõtleb, et mis siis on, kukepea, kirjutad ju neid lugusid kogu aeg. Asi selles, et ma pole ammu kedagi õpetanud ja ealine iseärasus on minu noorepõlve õpetaja nurgad võrdlemisis lamedaks lihvinud. Piss, mis noores põlves peale kooli pähe lõi, on alanenud ja eales enam ei tahaks olla selline ennastäis tõekuulutaja. (Oi mul on siiani piinlik oma väljaütlemiste pärast.) See kõik on asendunud hoopis mõttega, kas mul on õigus, kas ma tõesti oskan ja kas ma tohin. Vananemine on ikka hull asi küll. Vaatan neid, elukogenematuid noori koolitajaid, kes on suutnud end areenile trügida ja kuulutavad tõde, kerge muigega. Tubli müügimees, kuid tühi sisu. Seepärast olen ka skeptiline nende hirmkallite IMEkoolituste puhul, aga kui nad ei olegi nii imelised. Eestlastel on ju komme ikka, et kui ka asi on kehv, teha nägu, et lahti pole midagi.
Lugesin just Mattis Heijbel i raamatut "Lugude rääkismise kunst" ja sain sealt ühe seletuse, jagan seda siin:
* Jante seadus - on Skandinaavia kirjaniku Aksel Sandemose loodud termin, mis kirjeldab Põhjamaades levinud hoiakut ennast mitte esile tõsta.
Kujutate ette, sellele eestlasele nii omasele käitumisnormile on isegi seaduslik nimi pandud?
Seega siis otsustasin sellest Jante seadusest loobuda ja öelda, et ma olen just õige inimene selles kohas, seda lugu jutustama. Nii lähen ma homme inimeste ette ja teen oma tööd. Kindlasti panen selle loo siia ka, kui ta kord valmis on!
Peale koolitust: Jehuu korda läks. Uskuge endasse, te olete paremad kui arvate!
