Olen juba eelnevalt postitanud kirjutise Tähemaa küla projektist. Talvel pole ma seal midagi korda saatnud, oh ma mõtlesin küll, et ma nokitsen seal, aga kui ikka pole elektrit, vett ja maja aknadki on laudadega kinni löödus, siis mugava inimesena ei sunni end kuidagi külma kätte minema. Pealegi on mind tervena tööl rohkem vaja kui tõbise ja tatisena. Kuid see ei tähenda, et ma pole nagu üldse midagi teinud. Tellinud mõne (ehitus) projekti ja selle talu ajaloo. Tahtsin teada saada mis on selle paiga lugu. Kes selle talu ehitasid ja millised olid nende lootused. Miks on ta nüüd sellises olekus nagu ta on, see on juba järgmine lugu. Selline ta siis on:
ALLIKA TALU 151010
KOHALOOLINE UURIMUS. 23.02.2016
Uurimuse ülesanne oli leida andmeid Tartumaal Vara vallas
asuva Allikatalu ajaloost (katastritunnus 86102:003:0063) talu kohta kokku
lepitud töömahu ulatuses. 1939. aasta haldusjaotuse järgi asus talu Tartumaal
Kavastu vallas Tähemaa külas. 19. sajandi osas kasutasime uurimiseks eeskätt
Allika talu kinnistu- ja laenutoimikut ning kaarti. 20. sajandi esimese poole
osas leidsime Allika talu kohta andmeid peamiselt Märt Viira laenutoimikust,
Kavastu valla elanike nimekirjadest ja põllumajandusloenduse talundilehtedelt.
20. sajandi teise poole kohta leidsime materjali Kallaste rajooni töörahva
saadikute nõukogu täitevkomitee otsustest, Karl Muna varalistes küsimustes
esitatud kaebuse toimikust ja Allika talu hooneteregistri toimikust. Kõik
teadaolevad Allika talu peremehed on välja toodud paksus kirjas. Võimalikult
palju on üritatud välja selgitada peremeeste sünni- ja surmaaegu, kui see oli
antud uurimuse piires mõistlik. Selleks kasutasime peamiselt Tartu-Maarja
koguduse kirikuraamatuid. Paraku on Tartu-Maarja kirikuraamatud kesiselt
säilinud ning neist andmete leidmine on sageli üsna aeganõudev. Tähemaa küla
kuulus administratiivselt Tartu-Maarja, kiriklikult aga osadel andmetel
Tartu-Maarja, osadel Kodavere kihelkonda (olles Kodaverre kuuluvate andmete
järgi kirikukihelkonna piiri ääres). Tõenäoliselt käisid Tähemaa inimesed seega
mõlemas kirikus. Märt Viira ja tema perekonna kohta kogusime eluloolisi andmeid
Tartu-Maarja, Karksi ja Alatskivi koguduse kirikuraamatutest. Kõik aastaarvud,
mis esinevad allikates ilma kuupäevata või mis on arvutatud vanuse järgi,
võivad erineda tegelikust mitu aastat (haruldased pole eriti 18. sajandi puhul
koguni 5-7aastased erinevused). Edaspidi on võimalik uurimust jätkata aruandes
toodud isikute esivanemate ja järeltulijate andmete täiendamisel (kui pole
kirjas teisiti), samuti leida juurde nende eluloolisi andmeid. Viidatud on
järgmiselt: Arhiiv.fond.nimistu.säilik:Saaga pildi number, lehe või lehekülje
nr. Saaga pildi viite olemasolul on võimalik viidatud lehekülge Saaga
keskkonnas (www.ra.ee/saaga) avada, kopeerides viitekoodi (näiteks
EAA.1241.1.23:32) vastavasse lahtrisse Saaga avalehel. Vajalik on tasuta
registreerimine. Kui on vaid viide ilma kooloni järel oleva numbrita, puudus
allikas aruande koostamise ajal Saagast. Kui lehe(külje)number puudub, on
säilik pagineerimata.
EESTI KÜLADE JA TALUDE AJALOO UURIMISEST
Eesti
küladest võib rääkida alates I aastatuhande teisest poolest. Külade võrk
kujunes välja 13. sajandiks. Sellest ajast on pärit ka esimesed kirjalikud
allikad – Läti Henriku kroonika ja Taani hindamisraamat. Küla täpset
asutamisaega pole enamasti võimalik kindlaks teha, vaid arheoloogiliste leidude
abil võib mingil määral asustuse algust dateerida. Külad tekkisid enamasti
ühest talust jagunemiste teel, kuid võimalik on ka variant, kus mitme talu maad
pandi kokku ning siis jagati teisel moel ära. Külal oli kolm tunnust – ta oli
hoonete kogum, tal oli ühine territoorium ehk külasaras ning tal oli olemas
külakogukond. Ühine territoorium ehk külasaras koosnes põllumaast, võsa- või
metsapõllutükkidest, heinamaast, metsast. Mets ja karjamaa olid ühiskasutuses,
kogu küla võis teha metsas puid. Kõikidel kogukonna liikmetel oli sarase
territooriumil õigus teha põldu. Kui oli tugev talu, kus oli palju mehi, siis
nad harisid külast kaugemal maid ning tegid metsapõllud. Sellisel moel tekkis
juurde üksik- ehk hajatalusid. Kui pärijaid oli palju, siis asus mõni
noorematest vendadest sinna elama. Hajatalu võis asuda ka külasarase
territooriumil. Tihti oli hajatalu kirjutatud allikas küla alla, seepärast on
neid raske eristada. Ükskord on sama hajatalu allikates ühe küla, teinekord
teise küla all, kuigi ta kohta ei vahetanud. Küla ei saanud tollal kasvada,
sest maad olid jagatud ja valitsev oli üleribasus. Kogu küla põld oli jagatud
mitmesse suuremasse ossa ja iga osa omakorda tükkideks (ribadeks). Eesmärk oli
nähtavasti võrdsustamine, kuna maad olid erineva kvaliteediga. Mõnes kohas oli
näiteks öökülmad või kevadised üleujutused. Selline võimalus, et mõne talu kogu
vili ikaldus, oli selles süsteemis haruldasem. See oli ka külale kergem, kuna
muidu oleks pidanud küla aitama sellel talul talve üle elada. Selline põldude
jaotus oli tavaline kuni talumaade kruntimiseni 19. sajandi teisel poolel. Ühel
talul võis olla umbes 20 ja rohkemgi põllutükki. Rahvatraditsioonis on ette
heidetud, et sellisel puhul pidi tööd tegema korraga, muidu jäädi oma osast
ilma, sest kärmemad korjasid saagi eest ära. Külakogukond korraldas kogu küla
elu, majandusasju, kuid ka perede vahelisi küsimusi. Suhtles ka teiste
kogukondadega heinamaade kasutamise küsimuses jne. Liivimaal (Lõuna-Eestis)
algavad maarevisjonid – allikad, kus on kirjas talud ning nende peremehed ja
andmed talude suuruse ja koormiste kohta – 1582. aastast. Eestimaal (Põhja-Eestis)
on säilinud ka varasemaid, näiteks Harju- ja Järvamaal 1564. aastast, osade
Läänemaa piirkondade kohta ka 16. sajandi I poolest. Mõningaid üksikuid leidub
veelgi varasemast ajast, kuid need hõlmavad väikseid piirkondi. Revisjone
korraldati üldiselt iga mõnekümne aasta järel, kuid omavahel taluperemeeste
andmeid reeglina siduda ei saa (st ei saa kindlaks teha, kas uus peremees oli
eelmise poeg või oli sinna tallu mujalt sisse tulnud). Pidevamalt koostati
maarevisjone aastail 1726-1774 nii Eesti- kui ka Liivimaal. Peale
maarevisjonide on võimalik kasutada ka kaarte, mida leidub paljude piirkondade
kohta juba 17. sajandi teisest poolest ning millel endil või nendega koos kirja
pandud kirjeldusraamatutel on enamasti kirjas ka talude loetelud. 18. sajandist
on aga kaarte väga vähe, sajandi lõpust on Saaremaalt maade reguleerimistööde
ajal koostatud kaardid. 1782. aastast alates on revisjonimaterjal säilinud
hingeloendite näol. Esimeste hingeloendite puhul on veel täpselt kirjas, kuidas
küla välja nägi – vabadikud jne. Kuid viimased kolm hingeloendit (1834-1858)
talude osas toimunud muutusi tihti ei kajasta ning uued inimesed on lihtsalt
pandud vanade talude alla. Näiteks kui mõisapiirkonda on tulnud inimesi juurde,
siis on nad kõik viimase talu alla kirjutatud. Kohati on hingeloendid täiesti
ümber struktureeritud, ühtekokku on kirjutatud näiteks kõik ühe perekonnanimega
inimesed või on eristatud numbritega (talude nimesid tihti, eriti 1 Kohati on
kasutatud on Ülle Tarkiaise loengu “Küla ajaloo uurimisest” (Eesti Ajalooarhiivis,
19.05.2005) konspekteeritud teksti. 3/13 Põhja-Eestis, kirjas enam polegi)
pered, mitte aga talud vmt. Sellisel juhul on tegu arvestustaludega ning need
ei kajasta reaalselt inimeste koos elamist ja talu majandamist. Oma aruandes
oleme sel puhul vajadusel kasutanud terminit pere. Samuti tuleb arvesse võtta,
et pärast talupoegade isiklikku vabastamist (Eestimaal 1816, Liivimaal 1819) ei
kajasta hingeloendid enam alati tegelikku elukohta. Peremees ja sulased elasid
küll vastavas talus, kuid “staatuseta” inimesed võisid elada mujal taludes või
hoopis töötada mõnes linnas või vabrikus. Sel juhul on tegemist fiktiivse
rahvastikuga talus ning reaalset elanikkonda peab uurima kõrvutamisel
kirikuraamatutega. See võib olla olenevalt piirkonnast üsna ajamahukas või
kohati ka võimatu (kui kirikuraamatutest on säilinud vaid meetrikaraamatud ning
kui sinna ei pandud elukohana kirja talunimesid, vaid mõisa või küla nimi).
Kaardimaterjal on sellest ajast rikkalik, 19. sajandi esimesel poolel viidi
läbi mitmel pool maade mõõtmine. Paljudes kohtades ei olnud enam väiksemaid
ribasid, vaid pikad nöörimaad. Võsamaade arvelt laiendati põlde. 19. sajandi
keskpaigast hakati talusid kruntima, mis tähendas seniste lahustükkide ning
küla ühiskasutuses oleva maavalduse ümberjaotamist talu hoonete ümbruses
paiknevaiks terviklikeks kruntideks. Talude kruntimõõtmine on tähtis just
külade uurimise seisukohalt. Tihti küla uurija ei tea algul, et küla on olnud
krunditud, vaid on öeldud, et see on põline talu. Kaardi järgi aga nähtub, et
tegemist on alles kruntimisjärgse talukohaga. Kruntimine on seotud ka välja
ostmisega, tavaliselt krunditi talu ära enne välja ostmist. Mõnedes kohtades on
jäänud küll küla kruntimata (näiteks Laiusel Lõpe küla krunditi alles 1940.
aastatel), kuid seda juhtus harva, tihemini kroonumõisades. Kruntimine
põhjustas väga suuri muudatusi. Talud ühe küla piires hajutati, majad viidi
tihti koos elanikega teise kohta, kus nende maad asusid. Tekkis ka uusi
talusid. Küla sarase saab tolle aja kaartidelt kätte, kuid heinamaad võisid
veel olla mitmekümne kilomeetri kaugusel ning need kaartidel alati ei kajastu.
Seega talude asukohad tollal muutusid ning praegused talukohad on enamasti
kruntimisjärgsed. Talusid tihti ka jagati, ühest suuremast tekkis mitu väiksemat
talu ning seetõttu võib olla üsna aeganõudev uurida, milline mitmest
samanimelisest on kõige vanem, n-ö algtalu. Talude päriseks ostmine algas 1820.
aastatel, kuid oli massilisem 19. sajandi teisel poolel, mõnes piirkonnas ka
20. sajandi algul. Päriseks ostmiseni oli tegemist renditaludega, mille eest
maksti mõisale algul teorenti, selle kaotamisel 1868. aastast raharenti. Osad
talud maksid raharenti juba ka varem, eriti levinud oli see kroonumõisades juba
alates 1840. aastate lõpust. Päriseks oli ostetud enne maareformi 51 640 talu
keskmise pindalaga 34,1 ha. Kõige vähem oli päriseks ostetud kohti Virumaal
(29%), kõige rohkem Saaremaal (55%). Rendikohtadena olid enne maareformi
talupoegade käes 23 023 talu keskmise pindalaga 24,2 ha ehk kokku 31,1% taludest.
Kroonumõisades muutus talude väljaostmine kohustuslikuks 1886. a seadusega,
sellest ajast arvestati ka 44-aastase ostulaenu tasumist, kui talu osteti
tegelikult välja hiljem. Kroonutalupoegade väljaostumaks kustutati tsaari
03.11.19052 ukaasiga alates 01.01.1907. 1919. a maareformiga võõrandati Eestis
1065 mõisa vm maavalduse (pankade, kirikute, seisuslike asutuste) maad. 28%
võõrandatud maast kasutati asundustalude rajamiseks (aegamööda moodustati 56
239 uut asundustalu) ning senistele taludele juurdelõigete jaoks. 24% jäeti
mõisamaade rentnikele (riigirenditalud) ning 48% anti metsapeavalitsusele.
Põhiosa maadest jagati maasaajatele 1919.-1923. a, 1929. aastaks oli
rendikohtade väljaandmine lõppjärgus. Esialgu anti koht maasaajale kuueks
aastaks rendile. Kui talupidaja oli ennast selle ajaga tõestanud, sai ta
ostuõiguse. Veerand renditaludest läks algselt peremehelt peagi teistesse
kätesse. Alates 1927. aastast 2 Kursiivis esitatud kuupäev on vana kalendri
järgi. Uue kalendri kuupäev on toodud vaid siis, kui ta on kasutatud allikates
esinenud. Vanast kalendrist uude arvestamiseks tuleb 19. saj kuupäevale lisada
12, 20. saj kuupäevale 13 päeva. 4/13 võimaldati endiste mõisade, maareformiga
riigile läinud 23 023 rendikohta rentnikele soodsalt ära osta. 1920. aastate
lõpust hakati rajama asundustalusid ka uudismaadele. Tekkis ulatuslik
väikeomanike kiht ning maareformi otseseks tõukejõuks olnud terav maanälg sai
suuremas osas rahuldatud. Maareform vähendas oluliselt maata rahva osakaalu
ning ka võimalikke sotsiaalseid pingeid pärast I maailmasõda. Eesti talu
keskmine suurus oli 23 ha, rajatud asundustalude keskmiseks suuruseks kujunes
16,4 hektarit.
Soovitame lugeda: -
- A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. I köide. 19. sajandi II poole taluelu briljantne kujutamine. Eesti talu. Koguteos sõnas ja pildis. Lund, 1959. 200 lk. Populaarne ülevaade läbi aegade – hoonetest, talutöödest, kommetest. 60 lk teksti, 140 lk fotosid (peamiselt iseseisvusajast).
- Eesti talurahva ajalugu. Tallinn, 1992. 656 lk. Teaduslik käsitlus talurahva vaimsest ja füüsilisest kultuurist, asustuse kujunemisest, suhetest mõisaga jne 13.-19. sajandini.
- Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn, 1995, 20002 , 20073 . 400 (4132 , 4463 ) lk. Entsüklopeediline teatmeteos märksõnade kaupa.
- Eesti rahvakultuur. Koostajad Elle Vunder, Ants Viires. Tallinn, 1998, 20082 . 676 (6002 ) lk. - A. Ratt. Mõnda maaviljeluse arengust Eestis läbi aegade. Tallinn, 1985. 269 lk.
- Kõrgkooli õpikuna mõeldud käsitlus põllumajandusmaa kasutamisest, majanduslikust ja tehnilisest arengust (töödest ja töövahenditest), maaviljeluskultuuridest.
- Ülle Liitoja-Tarkiainen. Hajatalud ja külad Põhja-Liivimaal 17. sajandil. Tartu, 2000. 279 lk. Doktoritöö asustuse kujunemisest, paiknemisest ja rahvastikust.
ALLIKA TALU AJALUGU
Allika talu ajalugu ei ole võrreldes paljude teiste
põlistaludega väga pikk. Liivimaa maamõõdu revisjonikomisjoni 1805. aasta
Kavastu mõisa materjalides ning samal aastal koostatud Kavastu mõisa
vakuraamatus pole ühtegi talu, mida võiks seostada hilisema Allika taluga. 18.
sajandi lõpu ja 19. sajandi esimese poole olulised taluajaloo allikad, Eesti
aladel 1782-1858 korraldatud hingerevisjonide hingeloendid algavad Kavastu
mõisa kohta alles 1826. aastast. Ka 1826. a hingeloendis ei leidu ühtegi talu,
mida võiks seostada hilisema Allika taluga. 19. sajandi teisel poolel
koostatud Kavastu mõisa kaardil on Tähemaa küla oma praeguses asukohas
Koosa-Kavastu maantee ääres. Kaardile ei ole täpsemalt kantud küla talude
nimesid, näha on üksnes taluõuede paigutus ja mõningad hooned. Talude õued
asusid toona peaasjalikult ridaküla põhimõttel ühel pool teed. Kuna aga kaart
on kruntimisjärgne (st kõige varemalt 1860. aastate algusest), siis näeme, et
talude piirid kattuvad üsna täpselt 1930. aastate katastrikaardil toodud piiridega
ning Allika talu on kaardil juba olemas. Hooneid tähistavad neli tingmärki.
Allika talu maa on seal värvimata, mis tähistab kaarti legendi järgi
väljaostetud talumaid. Seega pärineb kaart ajast pärast 1872. aastat, kuid
võimalik, et isegi 20. sajandi algusest.
Kavastu mõisa 19. sajandi teise poole
kaardi fragment Kavastu mõisa maade kohta on koostatud veel kaks 19. sajandi
teise poole venekeelset kaarti (võimalik, et üks on teise ümberjoonistus), kuid
nendele kaartidele pole väljaostetud talumaade kohta täpsemaid andmeid
märgitud, st Allika talu kohal on kaartidel tühi koht.6 1860.-1863. aastal
krunditi Allika nr 71 talu suurusega 169 vakamaad 24 kappa (62,6 ha), millest põllumaad
oli 37 vakamaad ja 3 kappa (13,8 ha), metsamaad 10 vakamaad (3,7 ha) ,
heinamaad 50 vakamaad 16 kappa (18,6 ha), muud maad (karjamaa, mets, õu,
koppel, soo vms) kokku 75 vakamaad ja 5 kappa (27,9 ha). Kavastu mõisa 1863.
aasta vakuraamat sisaldab teavet vaid koormistevaba maa (Schatzfreies Land8 )
kohta, kuid seal ei leidu mingeid andmeid Allika talu kohta, järelikult Allika
talu sinna hulka ei kuulunud.
20.04.1872 sõlmis Kavastu valla liige Jaan
Viira (21.03.1838-03.06.1909) ostu-müügilepingu Kavastu mõisa omaniku
maanõuniku C. von Mensenkampfiga, millega omandas Allika nr 71 talu 3408 rubla
eest. Sellest summast maksis Jaan lepingu sõlmimisel ära 100 rubla ning talu
vastuvõtmisel 1872. aasta jüripäeval 408 rubla. Ostusummast tuli Jaanil 1400 rubla
maksta kümne aasta jooksul 140 rubla suuruste osade kaupa kuni 1882. aasta
jüripäevani. Ülejäänud 1500 rubla eest võttis Jaan Liivimaa mõisnike
krediitkassa käest võlakirju. Lepingu § 15 järgi sai Jaan Kavastu mõisniku
käest tasuta sada nelja sülla (8,5 m) pikkust ja seitsme tolli (18 cm) laiust
palki, sada lehepuust latti ja kuussada telliskivi. Selle ehitusmaterjali pidi
Jaan mõisniku käest välja võtma kuue aasta jooksul, vastasel juhul jäi ta
sellest ilma. Talu anti Jaanile üle 23.04.1872. Jaan allkirjastas lepingu kolme
ristiga, mis ei tähenda tingimata, et ta oli kirjaoskamatu.
Jaan Viira sündis 21.03.1838
Kavastu mõisapiirkonnas Viira talu peremehe Adam Viira ja tema abikaasa Liisu
pojana. Adam Viira (ca 1803-1854) on Kavastu mõisa 1850. aasta hingeloendis
märgitud Müürsepa nr 23 talu peremeheks. Hetkel ei saa kindlalt väita, et
Müürsepa talu on seesama eelpoolmainitud Viira talu (kuigi üht talu võidi
toonaste tavade järgi kutsuda nii selle enda kui ka peremehe nime järgi).
Samuti ei saa kindlalt väita, et Müürsepa nr 23 talu on hilisema Allika talu
eelkäija. See on pigem ebatõenäoline, kuna olemas on ka Kavastu mõisa Müürsepa
nr 92 talu kinnistutoimik (EAA.2381.2.6339). 11 Müürsepa talu asub Viira küla
keskusest kagus. Kuna selles piirkonnas olid pikka aega liikuvad talunimed, st
uus peremees tõi tallu tulles endaga kaasa oma suguvõsa- ehk lisanime, siis
võis olla ka mitu Viira talu, mille peremees oli Viira lisanimega, ning nendest
taludest ühte hakati kutsuma Müürsepa taluks. Viira ja Müürsepa talu
samastamine ei pruugi olla säilinud allikate põhjal üldse võimalik. Küll aga
tundub tõenäoline, et Allika talu on tekkinud alles kruntimise käigus ehk 1860.
aastate algul. Võimalik, et talu hooned viidi Tähemaa külast välja, st varem
asus see talu külas ning tema maad olid osa külasarasest (vt sissejuhatavat
teksti), kuid sellenimelist talu varasemates allikas ei leidu. Seega ta rajati
päris uuena või kandis varem küla sees olles teist nime ning seda pole võimalik
kindlaks teha. Et talu oma praegusel asukohal on alates 1860. aastaist,
kinnitab ka vene 3-verstane topograafiline kaart. See koostati vahemikus
1855-1859 ning seal on näha Tähemaa küla ning sellest põhja pool on esimene
talu Väljaotsa, sellest edelas on märgitud Sõnni talu. Allika asub aga
Väljaotsa talu ja Tähemaa küla vahel, kus selle kaardi järgi ühtegi talu ei
olnud. Tähemaa küla vene 3-verstalisel kaardil (1855-1859) aastal valmistati
Allika nr 71 talu kaart (enamasti on talukaardid väljavõte mõisakaardilt). Talu
koosnes toona kahest lahustükist: põhiosast ja heinamaast Tähemaa soos.
Kaardile on talu ostja Jaan Viira alla kirjutanud kolme ristiga. Kaardil pole
näha sellisele kaarditüübile tavalisi punaste ristkülikutega märgitud hooneid,
kuid siiski on Kavastu-Koosa tee ääres tähega E märgistatud ala, mida võib
tõlgendada kui taluõue koos ühe hoonega. Kogu kaarti võib näha selle
digikoopialt (EAA.2469.1.9881). 13 Põhimõtteliselt on aga tõepoolest võimalik,
et Allika talu on uus talukoht, mis krunditi müügiks välja alles 1860. aastatel
(vt eespool). 07.02.1902 sõlmis Märt Viira (1864-1934) kinkelepingu oma isaga,
Allika nr 71 talu peremehe Jaan Viiraga. Jaan kinkis oma pojale Märdile Allika
nr 71 talu suurusega 57,79 tiinu (63,1 ha) koos kõikide õiguste ja
kohustustega. Talu väärtus oli toon 3800 rubla. Märt kohustus oma isa Jaani
Allika talus ülal pidama, tagama talle prii elukoha, seitse lehma ja ühe hobuse
ning reisimise tarviks vedruvankri. Kingisaajal Märdil ei olnud kuni oma isa
surmani õigust talu edasi müüa ega kinkida. Talu loeti üleantuks lepingu
allakirjutamise hetkest. 14 Vanaperemehest lesk Jaan suri 03.06.1909 Kavastu
mõisapiirkonnas 71 aasta ja kahe kuu vanuselt vanadusse.15 1922. aastal oli
Tähemaa külas Allika talus elumaja, mille omanik oli Märt Viira. Samas allikas
on üles märgitud ka Viira küla ja Viira kõrts, mida aga ei pidanud
Viira-nimelised isikud. Viira külast on teateid juba 1601. aastast, seega on
tegemist vana kohanimega (algul lisanimi, seejärel talu- ning külanimi), 16 mis
on omakorda pärast Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamist andnud 19.
sajandi esimestel kümnenditel perekonnanime ka mõnele seal elanud perekonnale,
sealhulgas Märt Viira esivanematele. 17 Kavastu vallavalitsuse arhiivi pole
üldse säilinud. Nähtavasti hävis see Teise maailmasõja ajal. Kavastu vallakohtu
arhiiv (EAA.1114) on säilinud vaid väga puudulikult ning säilinud 18 toimiku
hulgas Viiradega seotud materjale pole. Olulised taluajaloo allikad 1920.
aastatest, maade boniteerimise toimikud ja 1929. aasta põllumajandusloenduse
talundilehed Kavastu valla kohta pole säilinud. 1931. aastal elas Märt Viirale
kuulunud Allika nr 71 talus peale peremehe ja tema abikaasa ka peretütar Ella
koos oma abikaasaga. Neile lisaks elasid talus palgalised: Kavastult
Väljaotsalt Allika tallu tulnud August Urbanik, Helmi Puusta, Alvine Tigane ja
Liisa Kõiv. Talus elas ka vana inimene, 90-aastane Kadri
Märdi tütar Viira ja 5-aastane teenija laps Helgi Miili tütar Kõiv.
18 07.07.1932
esitas Märt Viira Eesti maapangale 2000 krooni suuruse laenu sooviavalduse
Allika nr 71 tallu 16x9,6x2,74 m puust sindlikatusega elumaja ehituseks. Talul
oli toona maad 169,96 vakamaad (60 ha), millest põllu- ja aiamaad 84,52
vakamaad (31,3 ha), heinamaad 66,52 vakamaad (24,6 ha), karjamaad 8,24 vakamaad
(3 ha), metsa 7,08 vakamaad (2,6 ha) ning muud maad 3,6 vakamaad (1,3 ha).
Masinatest oli talul heinaniidumasin, hobusereha, hekslimasin, kultivaator ja
reaskülvimasin. Talus töötasid lisaks oma perele 1932. aastal kaks sulast,
tüdruk ja karjane.1932. aastal oli Allika nr 71 talus järgmised hooned
(mõõdud ja vanused nähtavasti umbkaudsed): TABEL PUUDUB
Vana elumaja kohta kirjeldab Märt Viira
laenuavalduses: Wana elumaja on täiesti kaela kukkumas, millepärast uue
ehitamine on hädatarvilik.
29.09.1932 saatis Märt Viira maapanga juhatusele
teatise, kus kirjutas: Et minul praegust ehitus käimas ja omal jõul ei jõua
ehitust elamiskõlbulikuks teha vanas majas elamine aga külma tulekul võimata,
palun Teie korraldust et laenu määramine võimalikult kohe teostataks; eitaval
korral jään ma talveks täiesti peavarjuta, sest ka erapankadest ei saa raha
ehituse lõpuleviimiseks.
Maapank küsis tava kohaselt kelleltki anonüümselt
kõrvaliselt isikult, kes elas viie kilomeetri kaugusel Allika talust, talu
seisukorra kohta teateid. 16.08.1932 välja saadetud teadetelehel on
teadeteandja märkinud muuhulgas järgmist: elumaja seisukord hää – praegu ehitab
– pea walmis, lautade tallide seisukord hää, kõrvalhooned korras. Talul oli
15-pealine segatõugu lüpsikari, mis on kontrolli all. Lüpsikarja eest
hoolitseti korralikult, talu nelja hobuse eest aga puudulikult. Põlluharimine
oli üldiselt hää, põllumaa koosnes ühest eraldiseisvast tükist ning see asus
taluhoonete lähedal. Talus kasutati järjekindlalt kunstväetist, puudusid söötis
põllud. Külvi ja koristamist tehti õigeaegselt, karjamaana kasutati
põlluheinamaad ja metsakarjamaad. Heinamaad asusid suuremalt jaolt 5 km
kaugusel eemal, kultuurheinamaad puudusid. Talumaa oli korralikult kraawitud. Talu peremehe Märt Viira kohta öeldi, et ta on haiglane ega võta enam vanuse
tõttu talu töödest osa. Siiski oli majapidamise eest hästi hoolitsetud,
peremees ei tarvitanud sagedasti alkoholi, sai korralikult läbi naabritega,
rahulikult perekonnaga, oli hoolas, edasipüüdja, kokkuhoidlik, järjekindel ja
ausate elukommetega. Tema kohta öeldi: Kõige jõukam mees Tähemaa külas. Ka talu
perenaine oli korralik ja võttis talutöödest osa. Talu kaks täiskasvanud tütart
olid abielus, kellest üks elas mehega oma vanematetalus, teine aga sealt eemal.
Üks tütar plaanis jääda kohale ning teadeteandja järgi võis temast loota korralikku uut talupidajat. Talu hoonete kohata teatati, et need on üldiselt
korralikud, liialdusi ei ole. Pooleliolevat uue elumaja kirjeldas teadeteandja
toona nii: Elumaja on katukse all ahjud on ka walmis. Uksed aknad põrandad on
weel teha. Wana elumaja oli õhtas. Uus on hädawajalik.
11.01.1933 otsutas
maapanga juhatus Allika talule uue elumaja ehituse lõpetamiseks siiski laenu
mitte anda.
12.09.1932 kirjutas Märt Viira Allika talust Liivimaa maade
krediitseltsile, kus teatas: Minu päralt oleva ja Kavastu vallas asuva „Allika
nr. 71“ talu kinnistus raamatutes on kinnistatud võlga 1500 rubla Teie kasuks.
Et seda võlga on tasutud juba 60 aastat peaks ta tasa olema. Seepeale vastas
krediitselts, et võlg on siiski veel maksmata ja kestab veel 1947. aasta
aprillini.
Allika talu peremees Märt suri 15.01.1934. Talu päris tema tütar
Hella Muna.27 1936. aastal elas Allika talus koduväist peremees Karl Muna
(19.04/03.05.1897-06.11.1973) koos oma abikaasa Hella, ämma Eva ning teenijate
Helmi Saare, Herman Saare ja Alvine Tigasega. 1937. aastaks oli tallu juurde
tulnud veel teenija Elvine Puusta Tiitsojalt. 1938. aastaks olid Elvine Puusta
ja Alvine Tigane Allikalt lahkunud. Tallu oli uueks teenijaks tulnud Kolkjalt
Jevdokija Ambarova ning Muna talust Ella Kuusk koos oma kahe lapse, Augusti ja
Endliga. 1939. aastaks oli talupere kasvanud Helmi ja Herman Saare vastsündinud
tütre Lea võrra. Talust oli lahkunud Jevdokija, kuid palgaliseks juurde tulnud
Aleksandra Makarenkova Audesaarelt.28 Karl Muna sündis Kavastu mõisapiirkonnas.
Ta oli käinud Tähemaa algkoolis ning õppinud põllupidamist oma isatalus. Karl
abiellus 21.02.1931 nähtavasti Tartu-Maarja koguduses Märt Viira tütre Hellaga
ning sai seeläbi pärast oma äia surma Allika talu peremeheks.
1939. aasta
põllumajandusloenduse talundilehe järgi oli Allika talul maad 63,16 ha, sellest
alalist põllumaad 36,13 ha, looduslikku heinamaad 19 ha, looduslikku karjamaad
4,06 ha, metsamaad 2,63 ha ja muud maad 1,34 ha. Talus kasvatati tali- ja
suvirukist, suvinisu, otra, kaera, segavilja ning toiduhernest, ristikheina,
kartulit, söödajuurikaid, lina ning köögivilja. Põldudel kasutati sõnniku kõrval
ka kunstväetist. Talus kasvas muuhulgas toona maapiirkondades pigem veel
haruldane tomat. Talul oli viljapuuaed ja kaks mesilasperet. Allikal oli kaks
elumaja: üks seitsmeruumine, ehitatud 1933. aastal, ja kaheruumine, ehitatud
1895. aastal. Uus elumaja oli 72 m2 , majandushoonetest omaette, sindlikatusega
ja väljastpoolt värvimata. Talu laut oli valminud 1890. aastal ning selles oli
veevärk. Talul oli olemas viljakuivati, puhassigala ja kanala. Taluhooneid oli
toona ühtekokku kaheksa. Talu palgalised elasid omaette elumajas ja
eluruumides. Talundilehe kogu andmestikuga on võimalik tutvuda selle
digikoopialt (ERA.1831.1.3302, pildid 1-4).
14.12.1940 teatas NSVL
põllumajandusliku panga Eesti vabariiklik kontor Allika nr 71 talupidajale, et
hiljuti kehtestatud seadusega liideti Eesti maade krediitselts Eesti
maapangaga. Maadekrediitseltsi asjaajamise ülevõtmisel selgus, et mõnedel
laenusaajatel on tasumata laenud, /---/ Kuna sääraste väikeste laenude
tähtmaksude arvestamise ja tasumisega seotud kulud osutuvad liiga kõrgeteks,
mis ei ole kasuks nii hästi kontorile ja ka laenusaajale, siis on
otstarbekohane need võlad tasuda lähemal ajal, kusjuures kontor annab
laenusaajale soodustust laenu kustutuskulude arvel. Neil asjaoludel teeb kontor
teile ettepaneku tasuda saadud laen hiljemalt 1. jaanuariks 1941. 10/13 a.31
Laenu suurus oli ühtekokku 18,64 krooni ehk 23,30 rubla. Toimikust ei selgu,
kas see summa sai pangale ka makstud.
Allika talu peremees Karl Muna arreteeriti
09.02.1945 nähtavasti oma kodutalus Allikal ja mõisteti Eesti NSV
siseministeeriumi väeosade sõjatribunali otsusega 26.06.1946 kokku 17 aastaks
vangilaagrisse Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-1a alusel33. Karl vabanes sealt
21.02.1956.34
___________________________________________
Kavastu valla töörahvasaadikute nõukogu täitevkomitee 1944-1950
arhiivifond (EAA.T-497) sisaldab taluajaloo uurimise jaoks üksnes riiklikke
akte talupidajatele maa põliseks pidamiseks kinnistamise kohta. Seda materjali
on aga kokku üle 1200 lehekülje. Kavastu vald likvideeriti 1950 ning liideti
osalt Peipsiääre, osalt Koosa külanõukoguga. Koosa küla töörahvasaadikute
nõukogu täitevkomitee 1946-1976 arhiivifondis (EAA.T-891) leiduvad
majaraamatuid on ühtekokku 106. Nende allikate läbitöötamine ei mahtunud siinse
uurimuse piiresse
___________________________________________
02.07.1952 otsustas Kallaste rajooni töörahva saadikute
nõukogu täitevkomitee: Anda üle külanõukogude bilansist maksuvõlgade katteks
äravõetud ja müümata jäänud kulaklike ning ümberasustatute majapidamiste hooned
kolhooside bilanssi ühiskondlikeks vajadusteks vastavalt lisale nr 1. Nõnda
anti kolhoosile „Esimene Mai“ Koosa külanõukogus asunud Allika (Alliku) talu
laut, ait ja kuivati.35 24.04.1956 ehk vaid paar kuud pärast oma asumiselt
vabanemist esitas Karl Muna Kallaste rajooni rahvasaadikute nõukogu
täitevkomiteele avalduse, kus ta nähtavasti taotles oma arreteerimisel
konfiskeeritud vara, sealhulgas Allika talu hoonete tagasisaamist. Sellele
taotlusele vastas Kallaste rajooni täitevkomitee 31.08.1956, et Karli karistati
koos kogu temale kuulunud vara konfiskeerimisega ja kuna vara võõrandamise akt
on läbiviidud enne amnestia seaduse väljakuulutamist, siis ei ole vara
tagasiandmiseks mingisugust seaduslikku alust. Seejuures oli Kallaste rajooni
täitevkomitee teatanud ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsusele: Alliku talus
asub alates 1953. a. rajooni tarbijate kooperatiivi Tähemaa kauplus, majavaldus
kellegi bilanssi ei antud, samuti puuduvad igasugused andmed hoonete
võõrandamise kohta.
30.09.1993 otsutas Tartu maakonna õigusvastaselt võõrandatud
vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon tagastada Mai Kroonmannile
(23.08.1931-24.10.2009, neiuna Väli) ja Evi Postile (08.03.1927-02.10.2004,
neiuna Väli) võrdsetes mõttelistes osades Allika nr 71 talu. Selle otsuse kohta
tegi Vara vallavalitsus 25.01.1995 vastava korralduse. Tagastamisele kuulus
lisaks talu 62,9 ha maale ka elumaja, ait, puukuur, laut, tall, ait ja
kuivati. Selle kohta koostati 07.02.1995 õigusvastaselt võõrandatud vara
tagastamise akt, kuhu on muuhulgas märgitud: Tagastamisele ei kuulu küün, mis
pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Vara anti üle akti
koostamise kuupäeval. Mai ja Evi olid Märt Viira teise tütre Alide Kristine
tütred. Tartumaa hooneregistri 1994-1995 Allika talu toimikus on säilinud Allika
talu elumaja plaan ning ehituslikud andmed kõikide talu toonaste hoonete kohta.
Neid võib näha digikoopiatelt (EAA.T-1168.2.20757, pildid 1-5). Kontrrevolutsioonilised kuriteod.
Kodumaa reetmine: spionaaž*, sõjalise või riikliku saladuse väljaandmine,
üleminek vaenlase poolele, välismaale põgenemine. Karistatakse mahalaskmisega
ühes kogu vara konfiskeerimisega või vabadusekaotusega 10 (hiljem 25) aastaks
ühes kogu vara konfiskeerimisega. * Spionaaži jaoks oli täiendavalt eraldi
paragrahv 58-6.
MÄRT VIIRA
ELULOOLISI ANDMEID
Märt Viira sündis 03.01.1864 hommikul Kavastu
mõisapiirkonnas. Tema vanemad olid Jaan ja Kristiina Viira. Ta ristiti
05.01.1864 Tartu-Maarja koguduses ning tema vaderid olid Märt Margus, Jüri Toks
ja Kadri Viira. Märt leeritati 1881. aastal Tartu-Maarja koguduses. Allika talu
peremees Märt abiellus mõni päev pärast oma isaga talu üle kinkelepingu
tegemist 10.02.1902 Karksi koguduses Polli mõisapiirkonnas asunud Trosi talu
peremehe Märt Järve tütre Anniga. Ann sündis 21.06.1868 Polli mõisapiirkonnas,
ristiti 30.06.1868 nähtavasti Karksi koguduses. Märdi ja Anni kihlus
registreeriti Karksi koguduses, kuulutati 20., 27.01 ja 03.02 sealsamas. Nad
laulatati Karksi kirikus. See oli mõlemale esimene abielu.40 Märdil ja Annil
sündis kolm tütart. Vanim tütar Alide Kristine sündis 20.01.1903 Kavastu
mõisapiirkonnas, ristiti 09.02.1903 tõenäoliselt Tartu-Maarja koguduses. Teine
tütar Ella/Hella sündis 30.06.1904 Kavastu mõisapiirkonnas, ristiti 18.07.1905
samuti tõenäoliselt Tartu-Maarja koguduses. Mõlemad õed leeritati 14.04.1922
nähtavasti Tartu-Maarja koguduses. Pere kolmas tütar Anna sündis 21.11.1905
Kavastu mõisapiirkonnas, ristiti 08.12.1905 arvatavalt Tartu-Maarja koguduses.
Anna suri 14.06.1906 nähtavasti oma kodutalus ja maeti Alatskivi kalmistule.41
Märdi abikaasa Ann suri 01.12.1905 Kavastu mõisapiirkonnas kell 10 õhtul
nurgavoodis ja ta maeti Alatskivi koguduses Alatskivi kalmistule. Teist korda
abiellus Märt 18.03.1907 Eva Ado tütre Luhaga, kes oli sündinud 09.10.1867
Luunja mõisapiirkonnas. See oli Evale esimene abielu. Nende abielust lapsi ei
sündinud. Märt Viira suri 15.01.1934 arvatavasti oma kodutalus Allikal, mida
ta oli pidanud ühekokku 22 aastat.
17.01.1934 ilmunud Postimehes avaldati
järgmine surmakuulutus:ALLIKA TALU PEREMEHED/OMANIKUD
Jaan Viira 1872-1902
Märt Viira 1902-1934
Karl Muna 1934-1945
Mai Kroonmann 1995- Evi Post 1995- 40
Postimees, nr 16,
17.01.1934, lk 6. 12/13
KOHANIMED Alatskivi kogudus – luteri abikogudus
Kodavere kihelkonnas Allika (Alliko, Allika, Alliku, Аллика) talu – Tähemaa
külas Karksi kihelkond – Pärnu maakonnas Karksi kogudus – luteri kogudus Karksi
kihelkonnas Kavastu mõis – Tartu-Maarja kihelkonnas Kodavere kihelkond – Tartu
maakonnas Luunja mõis – Tartu-Maarja kihelkonnas Müürsepa (Müürseppa) talu –
Kavastu mõisapiirkonnas Polli mõis – Karksi kihelkonnas Tartu-Maarja kihelkond
– Tartu maakonnas Tartu-Maarja kogudus – luteri kogudus Tartu-Maarja
kihelkonnas Tähemaa küla – Kavastu mõisapiirkonnas
KASUTATUD ALLIKAD45 Eesti
Ajalooarhiiv EAA.298.2.71. Vene 3-verstane topograafiline kaart. 1855-1859.
EAA.567.2.225. Liivimaa maamõõdu revisjonikomisjoni materjalid Kavastu mõisa
kohta. 1805. – ei sisalda ühtegi Allika taluga seostatavat talu. EAA.567.2.228.
Kavastu mõisa vakuraamat. 1805. – ei sisalda ühtegi Allika taluga seostatavat
talu. EAA.1256.1.671. Alatskivi koguduse meetrikaraamat. 1892-1927.
EAA.1276.1.318. Karksi koguduse abiellujate pearaamat. 1868-1920. EAA.1384.1.9.
Kavastu mõisa vakuraamat. 1863. – Ei sisalda ühtegi Allika taluga seostatavat
talu. EAA.1384.1.12. Kavastu mõisa kaart. 19. sajandi teine pool.
EAA.1384.1.13. Kavastu mõisa kaart. 19. sajandi teine pool. EAA.1865.2.118/7.
Kavastu mõisa hingeloend. 1826. – Ei sisalda ühtegi Allika taluga seostatavat
talu. EAA.1865.2.122/6. Kavastu mõisa hingeloend. 1850. EAA.2072.4.50. Kavastu
mõisa kaart. 19. sajandi keskpaik. EAA.2381.2.6627. Allika nr 71 talu
kinnistutoimik. 1891-1937. EAA.2486.2.2381. Eestimaa maakrediidiseltsilt Allika
nr 71 talu peale võetud laenu toimik. 1872-1940. Pagineerimata.
EAA.2469.1.9881. Kavastu mõisa talude kaardid. 1863-1914. EAA.3148.1.131.
Tartu-Maarja koguduse meetrikaraamat. 1834-1844. EAA.3148.1.133. Tartu-Maarja
koguduse meetrikaraamat. 1861-1882. Pagineerimata. EAA.3148.1.176. Tartu-Maarja
koguduse personaalraamat. 1880-1938. EAA.3148.1.207. Tartu-Maarja koguduse
personaalraamat. 1880-1938. EAA.3148.1.223. Tartu-Maarja koguduse
meetrikaraamat. 1903-1907. EAA.3148.1.226. Tartu-Maarja koguduse
personaalraamat. 1903-1915. EAA.3148.1.229. Tartu-Maarja koguduse meetrikaraamat.
1892-1913. EAA.T-507.1.21. Kallaste rajooni töörahva saadikute nõukogu
täitevkomitee otsused ja istungite protokollid. 1952. 44 Talu nimi on esitatud
normaliseeritud kujul, st kirjakeelestatud, tuletades tõenäolise tänapäevase
nimekuju, võimalusel on kontrollitud praegu esinevat nimekuju. Kõik talu nime
allikates esinenud kujud on toodud sulgudes. Esitatud ei ole vaderite nimedes
leiduvate talude nimesid. Administratiivne jaotus on esitatud kohanime
esinemise aegsena ning ei taotle ajaloolise ülevaate andmist, vaid kohanime
identifitseerimist. 45 Esitatud on kasutatud allikad asukohtade kaupa.
Arhiiviallikate puhul on kirjas arhiiviviide, pealkiri ning piirdaatumid. Kui
allika piirdaatumid on kursiivis, siis ei leitud sellest säilikust teavet uuritavate
isikute kohta. 13/13 EAA.T-1168.2.20757. Tartumaa hooneteregiser. Allika talu
toimik. 1994-1995. Eesti Riigiarhiiv ERA.1831.1.3302. Riigi statistika
keskbüroo. Kavastu valla talundilehed. 1939. Pagineerimata. ERA.1831.4.491.
Riigi statistika keskbüroo. Kavastu valla elamute nimekiri. 1922.
Pagineerimata. ERA.3653.7.3109. Eesti maapank. Kavastu valla elaniku Märt Viira
laenutoimik. 1932-1939. Osaliselt pagineerimata. ERA.4414.2.2238. Tartu
maksuamet. Kavastu valla elanike nimekirjad. 1931. ERA.4414.2.2242. Tartu
maksuamet. Kavastu valla elanike nimekirjad. 1936. ERA.4414.2.2246. Tartu
maksuamet. Kavastu valla elanike nimekirjad. 1937. ERA.4414.2.2250. Tartu
maksuamet. Kavastu valla elanike nimekirjad. 1938. ERA.4414.2.2254. Tartu
maksuamet. Kavastu valla elanike nimekirjad. 1939. ERA.R-1.20.1306. Eesti
vabariigi ministrite nõukogu. Karl Muna kaebus varalistes küsimustes. 1956.
Trükiväljaanded, andmebaasid jm allikad Geni.com. http://www.geni.com.
Nõukogude okupatsioonivõimu poliitilised arreteerimised Eestis [1940-1988].
Köide 1. Tallinn, 1996. Pall, Valdek. Põhja-Tartumaa kohanimed, I. Tallinn,
1969. Postimees, nr 16, 17.01.1934.
Uurimuse koostasid Ken Ird ja Fred Puss.
