Olen rääkinud lugudest ja selle mõjust vaatajale erinevate lavastajate ja ka teatrikriitikutega. Vaadanud pikki päevi harrastusteatrit. Analüüsinud tantsupidude vahetekste ja muidu ürituste tekste. Istunud isegi erinevatel üritustel ja teinud konspekti, et anda pärast korraldajale tagasisidet. Muide soovitan väga sellist asja, sest ise ju ennast kõrvalt ei näe ja oled maailma kõige parem tegija.
Ühel öisel vestlusel Garmen Taboriga tabas mind äratundmine, et miks mõni tekst kohe on hea ja teine jätab sind täiesti külmaks. Näiteks miks mulle meeldis Tartus Musta Kasti ja TÜ Akadeemilise naiskoori etendus "Üksinda Põhjala kõrbes" ja ilma emotsioonita oli TÜ Kammerkoori "Südamepetjate planeet" lugu, lihtsalt ilus muusika ja vägev paik.
Sellest aru saamine oli nagu HEUREKA. Muidu töötad sellise sisemise intuitsiooni ajel, nagu dramaturg teed oma tööd, väga palju ei juurdle selle üle, aga kui lõpuks hakkab juba ilgelt närvi ajama, et miks ma siis aru ei saa, vat siis on vaja analüüsima hakata.
Minu kõige elulisem näide tuleb alati MERE tatnsupeolt. See niimoodi puudutas, kõik nutsid ja siiani puudub nagu seletus sellele fenomenile. Ma olen palju seda näidet toonud nendest tekstidest. Kuid mis siis on see mis jõuab rahvani, mis on see mis tekitab katarsise?
MERE peo näitel - Jaan Tätte lugu. Isikuline MINA lugu. Naine palus, et ära mine merele ja nii ma siis ei läinudki....sügisel kui mehed merelt tulid ei olnud mind kellegile vaja (kuidagi nii see oli). Rahvast ei kõneta umbisikuline kõne, jutt peab käima otse tegelasest ja ülioluline on teksti pikkus. Vaatasin oma enda tekstid üle ja üllatusin isegi. Mulle endale loomulikult meeldis väga mingi sillerdustega kevade tärkamise tekst, aga pealtvaatajatele oligi see igav ja neil on jummmmmmala õigus. Neil pole vaja teada, kuidas see kõik käib.
Seega siis ISIK+LÜHIKENE TEKST, siis võib neid panna ka etenduse vahekohtadesse rohkem, aga vaid 1-3 lausena. Igas vahes muutub ka tüütuks.
Teadasaamine, et kõige igavam on umbisikuline tekst, tegi mind ennast küll mõneti nõutuks, sest seda kasutatakse kõige rohkem. Ka luuletused vahetekstina on umbisikuline, üks tühjade lillede ja liblikate tagaajamine. Pole mõtet panna tegelasi liikuma, kui sa neile lugu ei anna. Anna lugu, et: tere mina olen Jüri ja mina pean lambakarja seal nendel suurtel väljadel, mille servas elab suur kuri hunt...
Nii nagu meiel režii tundides õpetati - üks punane läbiv joon läbi kogu etenduse, et mis kuradi asja sa siin ajad ja kes üldse ajab, kellega ja milleks.
Lugude lõppusid on ju ka kahte sorti: väga täpne ja lahtine, et inimesel jääb oma mõttes valikuvõimalus - kuid millist kasutada, see on juba lavastaja nägemus.
Siingi on selgitus: Lihtsad inimesed vajavad lõpetatud lugusid. Minusugune, rikutud loom, tahab mõelda.
Teine lugu on ajalooliste tekstidega. Need peavad olema mahlakad ja edasi räägitud otsekõnes. Kuperjanov räägib oma naisest Alicist .... Siin kivi all on peidus ka Hillar Palametsa populaarsuse võti.
Lihtne inimene tahab teatrietendust ja mida lihtsamas keeles seda parem. Julm tõde, aga töötab.
