Tähemaa projekt

Miks inimesed ühte või teist teevad? Enamalt jaolt küll endale vajalikke asju, näiteks soetavad eluaseme ja muretsevad auto. Kõik puha praktilisuse pärast. Kuid miks on vaja endale muretseda 2 ha maad koos varemetega, sellest ei saa meie sõbrad keegi aru. Ega nad meile seda välja ei ütle ja need kes välja ütlevad pole sõbrad ka.
Mõistukõne lõppegu nüüd. Ostsin mina siis 11.06.2015 endale Vara vallas, Tähemaa külas, Allika kinnistu. Õigemini küll oma firmale. Puhtalt äriliseks eesmärgiks, et katsetan ka seda.
-Miks, mis kuradi pärast sa endale nuhtluse kaele võtsid. Reisinud selle raha eest, teinud midagi mõistlikku! Nüüd matad enda nädalavahetused kõik sellesse maasse ja tegeled võsa lõikamise rohu niitmise ning muude tapvate tegevustega.
Nii nad räägivad ja natuke on valus. Ma ei ütle selle peale enamasti midagi. Olen aru saanud, et kui teed halba siis ikka endale. Nii kui nii on naljakas see, et ütlejad on just need inimesed kes endale juba mõnda aega tagasi soetanud maakodu ja kõik raha ning aja matavad sinna. Ju neile siis öeldi ka ja nad nüüd kangesti tahavad, et keegi tunneks ennast sama sandisti kui nemad kunagi samas olukorras.

Esimesed suured talgud olid 13.06. Pidasime Janno 45 sünnipäeva. Sai hulga tööd tehtud ja kuidagi järje peale. Järgnes Jaanipäev kus meil põles 3 lõket ja nii oleme me seal talitades kogu aeg ainult lõket teinud. Naabrirahvas (linna) oli nii armas ja külastas meid 27.06 ja naabrimees  Urmo  eestvedamisel ja naabrinaise  Tiia  taganttõukamisel sai meie Amazonas ka välja saetud ning 20 m läbimatut kreegivõsa, mis oli puutumatult saanud ürgmetsa moodustada vististi juba oma paarkümmend aastat, lahkus läbi tulesurma. 4.07 oli meil abiks  Iiri .  Siis oli projektis parasjagu päevakorral talli ja töökoja müüriäärsetest puudest puhastamine. Saime hulga tööd tehtud.
Kogu oma tänutunde ja hea sõna saadan ma nende inimeste poole, kes meile appi tulevad, nii enne kui ka pärast tänast postitust. Kahekesi on seda tõesti kuidagi hoomamatult palju ja ahastus on õige kiire tulema.
Aga täna öösel oli meil käinud ka külalisi. Maja uks oli lahti loksutatud - mis sa sellest vanast kaupluse uksest ikka tahad, 1x luku keel välja keeratud, mis see siis lahti loksutada pole. Janno sünnipäevaks kingitud kirves, 1 m jagu voolikut ja mõned pudelid värskat, oli see mida oli sellele inimesele hädasti vaja (et su käsi ikka hästi käiks ja päike sinu peale paistaks). Kurb on küll olla, keegi on käinud ja sorinud ja tuulanud mu asjades, ju ta lähedalt oli, võttis vaid selle mida sai käe otsas ära vedada. Eks me arva kohe, et ju see oli see lühiksestes pükstes vennike kes 12. juunil, kui me Marguse ja Jannoga käisime esimest heina maha niitmas, vene keeles meie trimmerite kohta küsis, Jaanipäeval mööda teed meie töökojani lonkis ja 5. juulil meid maja nurga tagant piilumas käis. Nüüd lõpuks otsustas üle vaadata kas oleme ka midagi hääd juba jõudnud koguda. Ma vaatasin kuhu ta kõik need korrad, pärast meilt lahkumist, teelt keeras - naabermaja hoovi. Või siis mitte ... anna andeks kui liiga teeme, aga ükskord võiks asja teaha ja öelda: Привет, я ваш сосед.
See pole tegelikult ainus vargus, kaabel oli juba enne meie ajaarvamist vist ära varastatud, igatahes sai EE juba seal kilbis ka tööd teha.
Jõuan siis tagasi algusesse. Milleks mulle seda kõike vaja? Vaikuse ja linnulaulu pärast ehk, mis seal kostab või selle füüsilise tegevuse pärast mis diivanil istumise ja FB hängimise asemel minu nädalavahetusi täidab ... Las ma nüüd siis proovin ja vaatame mis saab. Elu on seiklus! Õpetasin just üht tüdrukut luuletust lugema ja seal oli read:

Kõike võib tahta,

karta

ja loota.

Seda, mis tuleb -

mitte keegi

ei oota.

Ei - tea - kus

eikellegi

kangaspuud

koovad nii kaledalt

ilmavallale

ikka

midagi

muud.

Elul

on väikene hingemaa.

Hingeväljale

vikatit üle manatud märgi

viia

ei saa.

Sinna põllule pääses

kord õnnelik ohe.

Mida iial ei olnud -

võib ilmuda

kohe.

(Betti Alver)