Aitäh Aveli! Oli väga huvitav lugeda neid öösel ja hilisõhtul saadetud mõtisklusi, koos minu repliikide ja toonaste mälestustega.
Ma tõstsin neid vahetekste nüüd ümber. Mäletan, et aja nappusel neid tekste selle kontserdi tarvis ka lühendati. Siin on nad täies pikkuses.
Isiklik emotsioon ka: Ma olen ühe teksti kirjutamise üle nii uhke, selle 4. teksti. Kevade tuleku kirjeldus on kronoloogilises järjekorras, nagu loodusõpetuse raamatust maha kirjutatud ja minu arvates armas.
Neid tekste, mis sisse ei läinud, ma siia ei pane. Täna neid üle lugedes tekkis mõte neid edasi arendada. Elame, näeme!
Kui Sulle mõni tekst meeldib ja Sa tahaks seda kasutada, siis ütle mulle ka. Ma ei küsi raha! Lihtsalt panen märke, et neid loeti ka ..... sündmusel.
Tartu Ülikooli
Rahvakunstiansambli juubel 20.märts 2010.a
Vanemuise väike maja
Kontsertetenduse vahetekstid (veidi ümbertöötatult
2015)
Tüdruk e KEVAD
Poiss e TALV
1
Kevade saabumise ja talve mineku märkidest TALVE silmade läbi.
Poiss e TALV: Ei tea kas ILM hakkab
hukka minema või on selle minu silmanägemisega viimasel ajal midagi pahasti?
See on kindlasti sellest päikesepaistest mis mulle hommikupoolikuti une silmast
peletab ja õhtuti uinuda ei lase. Ei saa ju nii olla, et ma kohe mitu kuud pole
märganud neid neidude lühikesi seelikuid ja sillerdavaid silmi. Kohe kiusatus
tuleb peale, nii tahaks tuuseldada neid lühikestes seelikutes tüdrukuid, kuid
nemad vaid kilkavad ja lähevad päev päevalt aina ilusamaks. Mul hakkab kohe
palav, aga peaks olema kõhe, kohe külm peaks olema. Ometi ei tohi minu mehine
süda murduda, veel ei ole teie kord lustakad piigad, kelle juuksed nagu kuld,
seelikud kui lumelt peegelduv päikeselaik ja naer nagu jääpurika kuljuste
kõlin.
2
Kevade saabumise ja talve mineku märkidest KEVADE silmade läbi.
Tüdruk e KEVAD: Ei tea kas ILM hakka
hukka minema või on minu tundmistega midagi lahti? Hing heliseb ja lindude
siristamine on juba hommikul ärgates kõrvus. Aina enam ja enam tõmbab süda välja
lompide vahele silkama. Mis sest, et hommikused veesilmad on jääkirmega kaetud,
see ei loe, küll päikeseline päev neilt kaaned kangutab ja ilma veevulinaga
täidab. Päikese imeline jõud käib üle ka suurematest mehepoegadest kes
taganevad tema õrna kuid siiski nii läbitungiva silmapilgutuse eest.
Tegelikkuses salamisi sütivad need mehemürakad end tema paistele soojendama,
ahoi teid on avastatud, ei tasu põigelda ….. ta tuleb!
3 Tuleb
minna selleks, et naasta!
Poiss e. TALV: Tunne tekkib sisimas, et peab
minema, nagu kripeldaks ja rõhuks suur raske kivi sinu rinnakorvil. Minemise
kihk tekitab ärevust, ootusi, turgutab sinu kujutelmi ja paneb unistuste
veskite tiivad kiiremini liikuma.
Tegelikkuses inimesel ju tarvitseb
vaid tahta ja ta võib rännata maade ja merede taha. Haarata sealt kaasa kõik
hea ja salvestada see oma mälestuste lõppematutesse laegastesse. Ja siis kui
pimedatel, külmadel, tuisustel õhtutel küünlavalgel seda laegast veidi paotada
tulevad meelde mitte üksnes see, mis juhtus, vaid taaselustuvad ka tunded, mida
sel päeval kogeti ja mõtted, mida mõeldi, pildid mida nähti. Tuleb minna!
Selleks, et naasta! Mitte igatseda selle, juba möödunu järele vaid minna,
kogema uut. Mitte mõelda millal ma sinna saan vaid tegutseda. Järgida oma
sisetunnet ja minna. Tahtke ja te saate, juhtige ise oma minemisi ja tulemisi
ning siis ei teki teil kunagi küsimust, millal meie sinna saame?
4
Kevade ootuse kirjeldus.
Tüdruk e KEVAD: Ja hakkadki minema. Ega sa
kurb ei ole?
Poiss e. TALV: Kurb … ei … mispärast?
Iga hea asi algab ja saab ka lõpuks otsa. Ega head asjad ongi vaid siis head
kui nad kestavad lühikest aega. Ja lõpuks on kõige parem asi see kui see hea
tuleb mõne aja pärast uuesti. Ma lähen selleks, et uuesti tulla.
Tüdruk e KEVAD: Ja siis kui sa läinud oled
hakkame me sinu järele igatsema.
Poiss e. TALV: Just nii nagu kõik praegu
ootavad ja igatsevad Sinu tulemist.
Tüdruk e KEVAD: Jah nad ootavad. Nad
igatsevad näha ja tunda sulalume krõmpsumist kargetel kevadhommikutel jalgade
all, päikesepaitusest lössis lumememmesid kes on veidi ühele küljele
viltu vajunud nagu oleksid hommikvõimlemiseks end üles rivistanud ja
teeksid painutusi, lahedaid suuri kevadisi jääpurikad mis kõhedust tekitavalt
katuseräästas ripuvad ja nende kumedat kildudeks kukkumise heli kui nad vastu
tänavasillutist tuhandeks kristallhelmeks pudenevad.
Nad igatsevad pärast pikka talve
õhku tekkivat erilist lõhna, mis on segu mingist kordumatult kergest tundest,
ootusärevusest ning romantikast, päikesepaistet puutüvedel, pajukiisude pehmeid
tupsusid mis oma olemuselt on elegantselt tagasihoidlikud, kuid varakevadistes
kargelt karmides tingimustes oma hõbevalges ja hiljem kollases rüüs
silmapaistval kaunid, näsiniine pakatavaid tumeroosasid õie- ja
helerohelisi lehepungi mis on juba nii suureks paisunud, et nende puhkemiseni on
vist jäänud vaid mõned päevad.
Putukaid kes ronivad vesisest
talvevoodist päikesesooja nautima, see kestab vaid hetke kui ilmub välja tohutu
hulk putukaid, putukaid on taimede õitel, lehtedel ja vartel, nad kõik
igatsevad näha kirjut liblikat, sest kirju liblika nägemine lubab nägijale
kirjut suve, ja seda kui järsku on taevasse ilmunud rändlindude parved,
esimesena künnivares, siis kuldnokk ja lõoke ning seda kui ühel hetkel kõik
võsad, metsatukad saavad tasapisi täis linnulaulu ja hõiskamist.
Seda kui maailm su ümber lööb õide,
alguses arglikult ilmuvad esimesed lumi- ja märtsikellukesed, sealt edasi juba
sinilill, paiseleht, ülased, kollased kuldtähed, kevadiste konnade krooksumist,
kõiksugu taimede pungade mullapõuest kerkimist, magusat vahtramahla mis on hakanud
puutüves liikuma, sarapuu tolmlemist.
Rabade lähedal nurmedel kudrutavaid
tetresid, öösiti linnahoovides koleda häälega kisavaid kassisid, esimest
kevadist loomalast, kes veidi tainastel jalgadel värisedes püsti püüab püsida
ja iga hetkega jõudu juurde saades aina tugevamaks muutub, väikeseid kevadisi
rebasekutsikaid ja jänesepõnne põõsaste vahel, kogu kevade seda
erkrohelist värvi, millega loodus end ehib, see on nii küllastunud kollasest
nagu oleks endasse imenud kogu Päikese jõu, ta on hirmus isuäratav, teda tahaks
süüa, juua ja temas oleks mõnus kümmelda.
Poiss e. TALV: Sa oled peaaegu sama
tähtis kui uue aasta saabumine. Sind otsitakse, otsitakse märke, tunnet,
tõmmatakse õhku ninasõõrmeisse - kas on juba Sinu lõhna tunda?
Esialgu ei toimu midagi - öösel
külmetab, päeval sulatab. Tuul on vinge ja mahlakase asemel tilgub nina. Üks
märk on see, et hommikul läheb vara valgeks ja Sa oled aina enam inimeste
meeltes, igatsustes, aga reaalsuses alles kaugel. Sulle endale meeldib
väga see aeg, aga kõige rohkem just selline aeg, kui kask on õrnalt
heleroheline, ussike ukerdab mullast välja, linnud on ärevuses ja ei lase
magada, hing on haige, sest igatseb tont teab mida.
Sa ootad seda, kus rohulible kasvab
silmnähtavalt, pungad pakatavad kõigest väest ja metsaalune on (sini)lilli täis
ja päike põletab nagu läbi suurendusklaasi. Peamine, et SEE aeg ei oleks nii
üürike, et ei jõua märgatagi.