Peame kõnesid.

Pea kuus kuud pole siia lisa tulnud. Oi kui mitmeid kordi olen ma mõelnud, et nüüd .... kuid siis ikka on minu ratas teise suunda pöördunud. Tegelikult olen ma palju pidanud kirjutama ja palju on ka ees veel, vähemalt kaks kirjatükki ootavad kiirkorras oma valmissaamist.  Millegipärast ikka leidub veel inimesi kellel on jäänud mulje minust kui kirjaneitsist. Minu loomus ei luba nende illusioone ka purustada, edevus on ikka veel suur. Samas on minu seisundid praegu sellised, et kõik see mis ma kirjutan tuleb väga vaevaliselt kätte. Segavaid tegevusi ja mõtteid on väga palju ja mis seal salata, ka ebakindlust. Samas kõik see mis lõpuks valmib on tellijate jaoks just see mida nad soovisid.

Aeg on vaheldusrohke. Ma hakkasin õpetajaks, Tartu Kutsehariduskeskuses. Kutsuti õpetama draamaõpetust giididele. Tegelikkuses üritan ma 26 tunni jooksul õpetada neid noori inimesi, õigesti kasutama oma tööaparaati, analüüsima teksti, improviseerima ja kõnelema. Pidama kõnet. Arvestusel tuleb neil peast ette kanda üks kõne Eesti kultuuriloost. Peale koduse töö andmist, palus minult üks tütarlaps, et kas ta võiks lugeda 2013. aastal Mari-Liis Lille poolt peetud kõnet. Ma ei lubanud. Ei lubanud üldse kasutada viimase 15. aasta jooksul peetud kõnesid. Miks? Kas need kõned on midagi muutnud?   Kas Kristiina Ehini eelmise aasta ettekannet postimehe arvamusliidrite lõunasöögil keegi mäletab? Korraks olnud sähvatused mida kõik jagavad FB s sõrmed püsti, kuid kas järgmisel aastal on midagi teisiti? Kõnede vaatenurk on teine, sisu südamlik, kuid mitte miski ei ole, mitte kedagi muutnud. See on nagu Nukitsamehe filmis metsast väljajooksmine, korraks on kummaline, kurb, kole ja siis kukud päikesepaistelisele aasale, rapsad riideid puhtaks ja kõnnid edasi.
Eile saabus siis järgmine selline kõne, sel korral on see tellitud Evelin Võigemastilt ja jälle kordub sama muster. Nädala, võib olla isegi paar, on see kõigis tele- ja raadiosaadetes, infoportaalides ning siis unustatakse ja kõik kestab muutumatult edasi.

Mida ma öelda tahan on see, et ma väga tahaks loota, et kui kogu ajakirjandus nii kirjutaks ja asju lahti seletaks terve aasta, võiks veel millegile loota, aga üks lugu igal aastal on näruselt vähe. Me oleme vangid ja vahet pole millises riigikorras me elame. Me oleme meedia ja manipulaatorite vangis. Ja on eriti groteskne, et seesama vangistaja (praegu siis postimees) kutsub igal aastal oma arvamusliidrite lõunasöögile ühe õilishinge ja siis manipuleerib edasi. Itsitavad nööritõmbajad oma troonidel ja lollikesed jagavad FBs, kiidavad, et vat kui hästi ütles, aga nööritõmbajal on juba trükikojas vihakõnest nõretav lugu, ahistamistest, tapmisest või ..... Helgus kaob ja eestlane saab käe jälle rusikasse vedada. Pragu tundub kurb, kuid tegelikult, ajaloos vanu karikatuure vaadates saad aru, et ei ole uut siin päikese all.

 Mul on noor kolleeg, kes kutsuti peale eelmise aasta kultuurikonverentsi postimehesse arvamuse nurgakesse kirjutajaks. Vaatan teda, väikest kasvu maailmaparandajat, ning tahan väga, et ta ei loobuks, ei muutuks. Et ta käituks täpselt nii ka edaspidi nagu eelmise aasta jõululõuna ajal, kui vestlesin temaga, kui ta kuulas ära minu tunded, üldistused ning tähelepanekud, ja ütleks ka edaspidi: "aga mida me saame teha selleks, et asi paremaks läheb?" 

Minu sõbranna sõnad sobivad ehk kõige enam seletuseks. Ärgata on vaja sisemiselt. Kõigil. Igaühel eraldi. Kõik need ilukõned on vaid pinnavirvendus.