Naise elu ja valikud.

Tekst on kirjutatud Tartumaa talvise tantsupeo vahetekstideks. 

Kogu au ja hiilgust ma omale ei võta. Mul on minu Krupskaja. Tekstide kirjutamine näeb väja nii, et ma panen need sillerdusete, ülivõrrete ja imetabaste keeleliste võrdlustega tekstid paberile ja siis lähen ma Krupskaja kööki, kõnnin Lenini kombel koridori ja köögi vahet ning kuulan kõvasti ette loetud teksti. Tihti seisatan üllatunult ja küsin, et kas tõesti olen selle õuduse mina kirjutanud. 

Siis me mugandame, teeme ümber ja Krupskaja paneb selle kirja, saadab mulle meilile.Tema teab mis on komad ja punktid. Siis ma paari päeva pärast loen selle üle, muudan ja viimast korda saab muutus toimuma siis, kui ma lasen selle stuudios linti lugeda. Kõne tekst pole ju ikka see mis kirjutatud. Krupskaja teab seda, sest ka tema pidi teksti sisse lugema.
Kõigi minu tekstidega on nii, et nendes 4 või 5 lühiloos on alati üks mis saab lemmikuks ja ma tahan, et see eriti hästi kõlaks. Sel korral sündis see lugu esimesena ja on parandusteta ka sees. See on nn vanaisa lugu. Lugu mis ootas oma õiget kohta ja aega ja mis on kirjutatud inimesest, keda ma kordagi näinud pole, aga kes oma looga mõjutab igapäevaselt mu praegust elu. 

Tartumaa VIII talvise tantsupeo vahetekstid.

Autorid: Astrid Hallik ja Iiri Saar

1.      Minu ema on väga ilus. Nagu päike. Kui ma hommikul ärkan, siis on minu päike juba tõusnud. Imeväel on puder laual auramas. Mina ei ole kunagi märganud, millal see päike tõuseb. Aga ta on alati olemas. Valgustab. Soojendab. Lohutab. Teeb. Viib. Toob.  Annab. Paneb. ...ja ta leiab isegi aega minuga mängida. ( Autor Iiri Saar. Loeb Albert Tikka)

2.      Ema jutustas mulle lapsepõlves muinasjutu mustast linnust, kes oli välja haudunud kolm poega.

Ta pidi oma verisulis pojad viima üle kärestikulise vee.

Kui ta oli jõudnud esimese pojaga keset jõge küsis ta: Mida sa mulle minu vanaduspäeviks lubad?

Poeg lubas suurimat pesa ja kõige pehmemat-sulisemat küljealust, millest ta eales on unistanud ja et tema vanad kondid ei pea oma elupäevade lõpuni tundma külma ega niiskust. Must lind kukutas poja kärestikulisse vette.

Ka teise pojaga kordas ta sama küsimust, ning sai vastuseks, et poeg annab oma toidulaualt talle parimad toidupalad ja et ta ei  pea vanaduses kunagi nälga tundma.

Taas  kukutas must lind poja kärestikulisse vette.

Kolmanda poja käest jõe kohal sama küsides, sai ta vastuseks: Sulle? Sulle ei luba ma midagi. Kuid oma lastele annan ma kõik mis mul kunagi olema saab: parima pesa, kus on pehme,  kuiv ja soe; parimad palad oma laualt; kodutunde ja tingimusteta armastuse.  (Autor Astrid Hallik. Loeb Reena Seeba)

3.      Mustrid on tähtsad ja kordus loob terviku. Järjepidevus kannab, sest põlvkonnad on seotud. Vanaemalt emale, emalt tütrele, tütrelt oma lastele... Mängised meie vanaemad, mängisid meie emad ja mängivad lapsed. Mängud muutuvad põlvest põlve - nukud on uhkemad ja uutmoodi, aga kodu mängitakse ikka, kooli  ja poodi ka. Mustrid jäävad.

Aga kui mustrid hakkavd lagumena? Vanaemade elukogemus kaob meie enda näilise tarkuse varju. Kõigil on kiire, raha tahab teenimist, moodne peab olema, kursis peab olema, järelemõtlemiseks ei anta aega, kuulata pole mahti, põlvkondadevaheline austus on kadumas, vanaema ruttab hommikul tööle, lapsi hoiab vist keegi.... Mängud muutuvad põlvest põlve. Kas mustrid jäävad samaks? (Autor Astrid Hallik ja Iiri Saar. Loeb Iiri Saar)

4.      Nüüd saan lõpuks rääkida oma kakukesest. See kakukese ütlus tuli 2014.a. tantsupeolt  kui öeldi, et võtke hellalt suure kaarega kinni oma tantsupartnerist. See rohkem selline nunnu väljend. Olen enda tantsukaaslase ja samas ka elukaaslasega tantsinud alles kuus aastat aga tunne on selline, et tantsitud on juba terve igavik. Kui minu „nupsu“ ei oleks teinud ettepanekut tantsima minna, siis oleksin väga paljust ilma jäänud.  Kui jutustada nüüd lähemalt oma partnerist, siis on selline tunne, et ei ole erilist vahet - üks suur juhtimine käib nii kodus kui tantsupõrandal. Mina olen sellise suhteliselt pika taibuga. Oi, me oleme näinud tantsupõrandal kurja vaeva-  kuhu sa keerad? see samm oli teises suunas! siruta pöida! ära tantsi triikrauaga! vaata ka, kus on sinu partner!

Aga see on nii ainult trennis nii. Kui on juba esinemine, siis läheb täie auruga.

Tantsupartner on minul üks kõva tegija. Kulutab pastlaid nii naisrühmas kui ka segarühmas ning vahelduseks tegeleb rahvariiete ja sellega  kaasaskäivate vidinate meisterdamisega. Kuidas ta küll jõuab?  Muidu selline vahva ja tore tavaline Eesti naine. Koob ,küpsetab ja keedab.

Lõpetuseks peab ütlema, et kui mees ei tee valesid otsuseid, siis naised on head ja armsad. Mehed!!! Hoidke oma kakukesi ja hoolitsege nende eest, siis hoitakse ja hoolitakse ka teist. (Autor teadmata, tekst MEES RÄÄGIB, redigeeritud ja lühendatud. Loeb Ken Ird)

5.      Minu vanaisa oli väga suur mees. Mitte kasvult vaid teolt.

Kui talvepuid oli vaja teha, oli vanaisa juba varakult valmis metsa minema. Vanaema ajas meid, lapsi, ülesse ja uniselt võileiba nosides andis vanaisa kiirelt ülevaate, mis meid ees ootab. Nii me seal metsas siis vedasime oksi ja sikutasime puid. Vanaema aitas palgi otsast kinni hoida, kui vanaisa saega järjest uusi juppe suurest puiduvorstist saagis. Ja kui õhtul vanaemaga kuuri uksel seistes vaatasime, kuidas vanaisa pärast oma tööriistad sirgesse rivisse sättis, mõtlesin alati, et tahan olla selline nagu vanaisa.

Ka tantsimas oli vanaisa kange mees. Vanaema seisis rõivil aiaväraval ja hõikas, et „Mats ae kos sa siis nüüd!“, aga vanaisal pidi viimnegi nööp üle vaadatud olema, et oleks ikka välja minnes kõik vinks-vonks. Kui nad siis esimese paarina koos oma mooriga tantsuplatsile tuhisesid, sai kogu küla öelda: vat milline suur mees – selline kapten elumerel!

Ühel päeva jäi minu  taat ilma memmeta ja alles siis nägin ma, kes tegelikult oli selle vägeva mehe taga. Sain aru, et vanaema palgi otsa hoidmine oli meie maja talvepuude võtmeküsimus. Vanaema mineku järel läksid taadi sirged tööriistarivid loksuma ja vinks-vonks püksiviigid kadusid hoopis. Nüüd, kui vanaema enam pole, saan alles aru, kes lõpuks nii mõnegi suure mehe tegelikult suureks teeb.  (Autor Astrid Hallik. Loeb Neeme Lõhmus)