Küsitakse teilt ju ka? Siis teed rõõmsa näo ja ütled: Hästi! Isegi veidi häälega mängides, sellise õnneliku noodi poole ja sind jäetakse rahule. Kui vastad, et mitte just kõige paremini, pead hakkama seletama, või ütlema: ah, las ta jääb!
Janno Puusepp on üks huvitav inimene ja tema kõnet TEDxTartul ma ikka aeg ajalt vaatan. Mitte sellepärast, et ma teada isiklikult tunnen, aga sellepärast, et endale meelde tuletada: Sa elad väga hästi, ära hala.
Et kuidas siis mina elan. 2 nädalat tagasi avasin oma kirjakasti ja leidsin sealt kirja ühelt minu Notsu (minu valge bullterjer) poja perenaiselt. Kutsika müüsin 3,5 a tagasi Võrtsjärve lõunatipus olevasse talusse kus on hektarite viisi imeilusat, hooldatud maad ja angerjakasvatus. Vanaduspõlv kahel inimesel kelle üks laps elab Soomes ja teine Austraalias paistis pilvitu. Mõlemal lapsel on perekond ja naine on nende aastate jooksul käinud Austraalias elaval tütrel toeks kui sündis lapselaps. Kuid ühel hetkel oli klaasangerjas haige ja loomusest suri üle poole, pank hakkas huvi tundma kinnistu vastu mis oli ju laenude katteks antud ... mees läks tööle väljaspoole Eestit ja ... 2015 septembris kukkus ta tööl nii õnnetult, et langes koomasse, kahjustada sai pea ja nüüd on perenaine üksi kogu oma mures, milleks on invaliidistunud mees, kes käitub nagu väike laps, pangale minevad varad ja uus elukoht linnas. Tegelikkuses on asi veel kordades keerulisem, aga valik sellisel juhul on ju valimatu. Selle nädala alguses andsin ma talle tagasi lootuse, et ta ikka ei pea loobuma oma unistusest, milleks oli bullterjer. Aidanud leida lahendust ja andnud inimese päeva päikese. See õnnelik hääl 1 päev peale meie kokkusaamist telefonis oli imeline. Pilve tagant oli päike välja tulnud.
Ema haigus, operatsioon ja tundmatu tulevik edaspidise ees. Süümepiinad, et ma ei saa aidata nii nagu tahaksin, sest elan kaugel, vastastikkune solvumine väikese õega ja tõdemine, et isiksused, nagu me oleme, oleme me ikka väga lahku kasvanud. See mis on selge ja oluline mulle ei pruugi üldse teisele vajalikki olla.
Lapsed, üks tahab kuulsaks saada ja ma olen saanud väikeste laste seas tohutu populaarseks, sest ma olen SELLE poisi ema. Minu sõbrannade lapsed ja näiteringi õpilased on sillas. Natuke teeb see kõik mulle nalja, aga pole midagi öelda. Maailm on nii kiires muutumises, et kas tiirled temaga koos või lähed maha ja jääääääd maha. Ma veele vist jõuan tiirelda. Teine laps on pähe võtnud, et kogu õnn saabub Ameerikas kui seal 3 kuud raamatuid müüa. No ma ei tea.....
Hirm mingite projektide õnnestumise pärast on stabiilne. Kolm väga suurt asja on korraga käsil. Ühe finaalini on jäänud vähem kui kuu, teiseni 1,5 kuud ja kolmas toimub augustis. Juunis toimuv asi on isiklik ambitsioon, aga nendega tuleb vististi ettevaatlik olla, sest märgid tagasilöökidest on just äsja toimundud. :(
Lõpuks veel muu tegutsemine, millega olen nagu püüdnud kogu aega teha jupi kaupa kuid nüüd lihtsalt vist jõudis lagi kätte ja ma ebaõnnestusin. Kõik kes ütlevad, et ma olen soperdis on õigus ja ei loe see, et ma tõesti olin valmistunud kuid mind valdas mingi sõnulseletamatu hirm, mida ma pole ammu kogenud ja see viis kogu mõistuse. Valus ja nõme. Ma ei suuda enam enda sees suruda aha vastikustunnet ja ma ei aa aru kust see tuleb ning kuidas sellega hakkama saada.
Seega, kuidas läheb? Tänan küsimast hästi! Maailmal on mulle katsumusi varuks ja sellel korral on need ühele perioodile langenud.
