Unistustest

Mina ei tea kuidas teil on, aga mina unistan siis, kui külm on, ikka hulga vähem kui siis, kui ilm on soe ja mesilane sumiseb. Võib olla meile, külma maa inimestesse, on ikka juba sisse kodeeritud alahoiu instink ja seepärast ei tormagi me lill juustes pakase kätte, et oma unistused teoks teha. Ootame. Vaaatame. Kütame tuba ja kui lõpuks on möödas, külm ja kurb talv, vat siis läheme lehte, aga siis ka arglikult mitte suure parinaga.
Mõtle suurelt, näe kaugemale - seda aga nõutakse meilt iga päev. Kui oled olnud hea, siis eksimusi sulle enam andeks ei anta ja ikka loodetakse sust aina enam ja enam.

Nii ma siis unistangi täna, et mul üks kord ometi oleks nii palju aega, et unistada. Et sellele minu unistusele ei pandaks nime - kaugeleulatuv visioon või ettenägelikkus. Ja aega oleks nii palju, et saaks unistuse helesinisesse pilve kohe pikaks ajaks puhkama heita.
Puhake sõbrad ja unistage.