Nii hakkad aina enam mõtlema nendele, kes sarnases olukorras või kellel sinu jaoks ka aega on või võtad endale ühe järgmise elu eesmärgi, saad nii öelda uue lapse.
Olen sellest uuest lapsest ka ühes eelmises postituses kõnelnud ja nüüd oleme (mina ja meespoolik) temaga siis terve suve tegelenud ja mis oleme saanud. Mina vististi purunenud põlveliigese sidemed (arst tegeleb minuga õige pea), ahastuse, rõõmud, hingerahu ja teadmise sõpruse suurusest ja tänulikkusest ka. Osanud selekteerida MINU INIMESI ja saanud tõedemuse, et olgu teekaaslane nii lähedane kui tahes, kui kasvatakse lahku ja pole enam millest rääkida siis tuleb lahti lasta. Olukord on mõneti kroteskne, aga peale seda otsust, kodulaua taga istudes, tabasin end kergenduselt. Ma ei pea enam neid olukordi taluma, elame selles emotsionaalses väljas ja ajusid ragistama teemadel MIKS TA NII TEEB. Minu tutvusringkonnas ei ole selliseid inimesi, ma lihtsalt ei viitsi sellistega suhelda ja lülitan nedega läbikäimise how do you do käigule ja kiirel sammul edasi.
Leidnud aga olen inimesi kellest ei oleks osanud lootagi, et nad meid oma lähedasteks peavad. Ja mitte selle järgi, et nad tulevad minu maakoju tööle (kuigi neid hindan ma eriti kõrgelt) vaid ka neid, kes füüsiliselt ei jõuaks ühtki kivi tõsta ja oleks pigem jalus kui aitaks. Nemad suudavad mulle pakkuda tööd mille eest makstakse raha ja millega saab jälle natike edasi ehitada. Lihtne.
Armastan teid inimesed, minu inimesed!
Olen tänulik iga hetke eest, mis teiega koos olen.
