Täna ma siis sõitsin, rattaga ja kohe terve päeva. Ühest Tartumaa otsast teise. Trotsisin ehitustöid ja sain selja ikka higiseks võideldes kruusa ja teehöövlitega. Sõitsin ja mõtlesin, et vägagi teraapiline on jälgida telgjoont, hüpnootiline ma lausa ütleks. Igetsugu mõtted tulid ka pähe ja läksid jälle ära ka. Ainult kui ratta seljast maha tulin, tabas mind jälle kord karm elureaalsus, inimsuhete saispuntrad ja inimeste otsustamatus. Ja siis ei jää midagi muud üle kui saada pahaseks, kohe südame kõige tagumise sopini pahaseks - iseenda peale. Miks kuradi pärast ma pean seda kõike nii hinge võtma. Tegelikkuses on võõras mure, täieti võõras mure. Kui inimene tahab torssis ja tige olla, mis sest, et tema ees on vabandatud, oma süüd mitmeid kordi tunnistaud ja tal on ikka veel vähe ning seda väljendab ta vaikimisega, no mida kuradit siis. Ole siis. Tuleb lihtsalt minna loo alguspunkti ja kurb tõde paistab suurte silmadega selles kolliaugust mulle vastu. Kogu jamastik on juba mitmeid aegu keerendud tuttavate ümber, kes oskavad olla südamlikud ja kenad, kuid kui hetkeks kaugeneda nende kenadusest hakkab kenaduse kopli taganurgast välja roomama kerge omakasupüüdlik vajadus kontrollida teiste elusid. Märkan, et meid on ära unustatud, keegi pole meil külas käinud jne. Ja vargsi hiilib minu südamesse süümepiin, et järsku tõesti ... Ega ise ju aru ei saa kui sind ikka täiega ära kasutatakse, keegi peab sulle seda kõrvalt ütlema ja nii minu telgjoone teraapia ühes punktis mulle seda ka tehti. Nagu jalad lõi veidi alt, aga ikkagi oli nagu varnast õigustus mul võtta. Kuid lõppakordi oskas anda koer, minu enda lollpeast peni, kes prustas selle mille järele ma lihtsalt sõbramehe poolest olin sõitnud, tuues põhjuseks telgjoone teraapia vajaduse ... kuid tegelikult oli tegemist MINU isikliku ajaga, selle ajaga mis ma oleks võinud koos olla sellesama koeraga...
Kõige rängem minu jaoks on pettuda inimestes, saada aru, et sind on ära kasutatud. Loll on loll olla, kuid ekstra loll on see, et selle teeb sulle selgeks koer.
